On erinevaid tüüpi vabandusi ja erinevad inimesed kasutavad erinevat tüüpi vabandusi.
Mina olen kindlasti “ma uurin/loen/õpin/teen” veel selle ära ja siis olen valmis. Ehk siis olen see uurija tüüpi inimene. Kõige “ägedam” on muidugi see, et kui mul on see asi tehtud, mille järgi ma arvasin, et nüüd olen ma valmis inimene, siis ma ei tunne ennast kohe mitte üks teps adekvaatse ja cooli inimesena. Ja siis tuleb võtta uus eesmärk. Ja siis uus. Ja siis veel mõni… Kuni, lõpmatuseni?
Oli aeg kui ma ei saanud sellest aru, et seda teen. See on muidugi ohtlik. Sest nii võib tõesti lõpmatuseni uurima jäädagi. Õnneks ma sain sellest aru mõnede uurimistööde käigus ja mõtlesin, et nii see ikka ei lähe. Ma muidugi ei lõpeta õppimist ja uurimist, aga ma sain aru, et keegi ei ole tegelikult lõpuni valmis. Isegi need suured ja tähtsad isiksused, kes tunduvad üliinimesed ja kellel on kõik paigas ja olemas ja kes tunduvad lihtsalt fantastilisena. Isegi nemad on tegelikult päris inimesed oma kõhkluste, kahtluste ja ebakindlustega.
Võibolla ainult mitte Beyonce. Tema tundub täiuslik. (:D ;))
Igatahes olen ma oma uurimistööde vahele ennast nn välja pannud. Haavatavalt. Täiesti mitte valmis. Arenemishimulise. Hooliva. Iseenda. Sest ma sain aru, et ma võiks lõputuni neid vabandusi leida ja uurima jäädagi ning päris oma missiooni tegemise edasi lükata.
Sest ma kardan õnnestuda! Ma kardan, et kõik lähebki nii nagu ma tahan ja mind saadab suur edu. See hirm on isegi suurem kui läbikukkumise ja naerualuseks saamise hirm. Sellepärast, et õnnestumine ja edu on mulle võõras. Katsetamine, läbikukkumine, keskpärasus, turvaline alustava ettevõtja faas on mulle tuttav. Mõnus soe koht, kus saan ennast välja vabandada. Aga tegelikult on mul sellest kõrini. Ma tean, et ma olen fantastiline ja erakordne inimene ja ma väärin edu! Mu missioon on kooskõlas kõikide minu väärtushinnangutega ja ma nii nii väga tahan seda teha. Ja ma ei otsi enam vabandusi. Ma olen valmis.
Kas ka sina lükkad oma elus midagi edasi, pannes omale samal ajal eesmärke. Näiteks alles siis küsin palgakõrgendust, kui olen 5kg alla võtnud? Alles siis olen õnnelik kui olen püsisuhtes? Ma hakkan siis tervislikult toituma, kui lapsed on suured, sest laste kõrvalt on seda nii raske teha? Kas kõlab midagi sinu moodi?
Aga kas need edasi lükkamised peegeldavad hoopis mingit muud hirmu? Hirmu läbi kukkumise ees? Hirmu õnnestumise ees, nagu minul? Hirmu, et su üle naerdakse või sind ei võeta tõsiselt? Aga mis saab kui sa ei lükka enam oma unistusi ja eesmärke edasi vaid teed neid kohe, kui sa pole kohe üldse valmis. Sest seda aega, kui sa oled täielikult valmis millekski, on tegelikult nii vähe! Ja kas see üldse tuleb? Kas me üldse saame olla millekski täiesti valmis?
Küsi endalt:
Mida ma tahan? Millest ma unistan?
Mis juhtub kui teen seda kohe?
Mis juhtub kui see saab tõeks, mida ma kardan?
Ja siis?
Küsi nii kaua kuni küsimused saavad otsa?
Ja siis küsi endalt, kas see hirm oli kartust väärt?
Ja kui ei ole, siis tee oma unistused teoks KOHE! Praegu, kui sa ei ole valmis. Praegu, kui sa kardad. JAH praegu – sest tegutsedes tekib julgus ja enesekindlus ning tegutsedes sa arened ja õpid. Ja isegi kui mõnikord ebaõnnestud, siis sellest õpid veel rohkem! Sa oled väärt oma unistusi.